Randuri elu

On hommik, kotid on taaskord pakitud ja uus kolimine ootab ees. Seekord mitte peresse vaid kohalikku inni ehk pisihotelli. Me saame olla omaette ja natuke puhata. Viimased kaks nadalat on olnud vaga aktiivsed. Koik puuavad naidata endast parimat ja tundub, et see on huvitav ka neile. Mitmed korrad on mulle oeldud, et on kui ilus koht, ma ei ole ise siin kunagi kainud. Eilne ohtu oli imeline. Koigepealt ohtusook prantsuse restoranis ja siis sumfoonikontsert, muusika oli suureparane, aga saal oli pooltuhi. Parast konserdi saime koos dirigendi ja pianistiga pildistada ning tutvuda kuidas lavalt vaadates saal paistab. Kokkuvottes suureparane elamus. Moned asjad panavad tosiselt imestama, naiteks inimesed ei kasuta eriti maja esiust, pohiliselt kaiakse tuppa labi garaazi. Minu perenaine utles, et kord saadeti talle lillekimp ja ta avastas selle alles nadal hiljem, ja sedagi siis, kui helistati ja kusiti, kas ta lilled katte oli saanud. Elu on inimestele vaga mugavaks tehtud, sa saad teha koike autost valjumata, drive thru pangad ja pangaautomaadid on vaga tavalised, aga on ka drive thru apteegid ja isegi oma veearvet saad sa tasuda soites labi drive thru. Ilmad on vaga vahelduv, moni paev on +30 ja teine paev on ka jopega kulm. Tana tundub, et tuleb vihmane. Plaanisime soome tudrukutega, et tana on meil keeleope, mina opetan neile eesti keelt ja nemad mulle soome keelt. Vabandust, et ilma tapitahedeta, aga loodan, et jutt on arusaadav.